Tales of Anix. Esimene lugu: vihm

Esimene lugu: vihm

Väljas oli juba ammu hämaraks läinud, kuskilt kaugelt silmapiirilt paistis veel õrn valguskuma, mis helendas roosakas-hallilt suurte osaliselt plakatitega kaetud akende taga ja meenutas, et oli aeg minna koju ja istuda rahulikult oma mõnusas mugavas lemmiktugitoolis.

Kuid looduse vaikne vihje jäi märkamata.

Suures hämaras toas, kus laes põles üksainus lamp, polnud peale tüdruku, kes kiirustades leti taga pabereid korrastas, hingelistki. Kedagi peale tema ei saanudki enam tulla, sest uks oli lukus ja pood ammu suletud. Pood oli töö lõpetanud, aga tumedapealise tütarlapse päev polnud veel läbi. Omanikuna oli tema kohus töö lõpuni viia, pealegi oli ta lahke inimesena oma abilise juba enne sulgemist koju saatnud. Ta ei näinud päikeseloojangut, sest kõrged hooned peitsid selle tema pilgu eest. Tema jaoks oli maailm akende taga lihtsalt jälle pimedaks muutunud.

Kuigi peale leti kohal põleva tule oli poes pime, võis selle sisustust siiski küllalt selgelt näha. See oli selline koht, kus käisid enamjaolt vaid kahte sorti inimesed. Esimesed tundsid paiga vastu imetlust, ükskõik, kas nad avastasid selle juhuslikult või tulid meelega.  Siin leidsid need inimesed õnne ja kuuluvustunde, koha mis oli neile südamelähedane. Teised aga möödusid poest ja arutlesid, kes küll raiskaks oma aega ja raha sellise arusaamatu träni peale. Ilmselt oli nende inimeste lapsepõlv (või ehk kogu nende elu?) liiga sünge, et nad suudaks rõõmu tunda lihtsatest ja helgetest asjadest. Või siis elasid nad nüüd „karmis täiskasvanute maailmas”, kus oli kohta vaid vastustundlikele otsustele ning elu kannatustele. Mõlemail oli õigus oma arvamusele, inimeste maitse on erinev, aga ühtede arvamusest hoolimata, püsis pood oma kohal edasi ning tõi animede– telesarjade- filmide- ning koomiksifännide ellu rõõmu ja suure valiku vahvaid ja erinevaid tooteid.

Aga seda poodi ei teinud nii paljudele meeldivaks ei selle asukoht ega isegi mitte asjad, mida siin müüdi, vaid siin töötavad inimesed.

Tüdruk leti taga oli väsinud. Ta oli tüdinud sügavast pidevast pettumuse tundest, mida ta „karmide täiskasvanute” maailmas pidevalt kohtas. Maailmas, mis oli täis inimesi, kes pidasid raha elu mõtteks ning kes püüdsid pidevalt tõestada oma tähtsust, kuuluvust ühiskonda, üritades saavutada selles võimalikult kõrget positsiooni. Enamik neist töötas lihtsalt selleks, et ära elada, nad tegid palju rasket tööd, olles osa hallist tuimast massist, teenindades sadu ja tuhandeid halle ja väsinud inimesi, kes olid nende suhtes ükskõiksed. Nad olid harjunud sellega, et neid võetakse iseenesest mõistetavatena ja nad lasid end vabalt ära kasutada,  lihtsalt selleks, et õhtul oma mugavasse tugitooli jõuda. Tüdruk tegi kõik selleks, et tema elu ei muutuks samasuguseks. Ta tegi kõik, mis vähegi suutis, et õpetada ennast ning oma töötajaid tööst rõõmu tundma. Et nad poleks lihtsalt müüjad, rahateenivad robotid.

Rõõm tööst muudab selle koha, muudab iga koha, eriliseks. Nii tulekski oma tööd teha ja tüdruk tegi seda hästi.

Sellepärast ta oligi väsinud. Kuigi sel päeval polnud poes palju rahvast olnud, rääkis ta kõigiga kui vähegi võimalus avanes. Ta naeratas, tegi nalja, teadis mõnda klienti nime pidi, mõne nime jättis ta täna meelde. Ta vastas küsimustele, jagas seletusi ja vabandas kui klient ei leidnud seda, mida otsis. Avada paari aasta jooksul  täiesti tühjast kohast pood ning kujundada see selliseks, et see väljendab seal müüdava olemust, polnud sugugi lihtne, aga ta teadis, et see oli õige. Ta oli väsinud, aga ka juba harjunud sellele mitte tähelepanu pöörama. Ta oli harjunud päeva lõpus otsi kokku tõmbama – ükskõik kui palju raamatupidamist või koristamist ka ette ei tulnud.

Ainult siis, kui taevast, mis oli nüüdseks värvunud üleni halliks, hakkas vihma tibutama, tõmmati ta tähelepanu tahtmatult arvutustelt kõrvale ning ta vaatas välja ja mõtles, et see kui palju ta tööd teeb on mõnes mõttes vastuolus tema eesmärkidega. Aga kui tema ei tööta, kes siis? Keegi peab võimalusest kinni võtma ning tegema ära esmase, mis lubaks teistel hästi tehtud töö vilju nautida. Keegi peab olema filter, selle reaalsuse vahel, mis on rõõmus ja värviline ning endasse imema kogu bürokraatia maailma tumeduse, mis paratamatult kaasa tuli.

Ta tõmbas käega üle näo, mis nüüd, pärast tööpäeva lõppu võis vabalt väljendada osakest väsimusest, mis temasse oli kogunenud. Ta sukeldus taas paberikuhja valgel läikival letil, mis ulatus talle vööni.

Paar minutit hiljem avanes uks, mis oli letist kõigest kolme meetri kaugusel, äkki aeglaselt ning tõi kuuldavale vihma ja õhtuse tänava helid. Paistis, et ukseavas seisis naise kuju, tal oli seljas tumehall vihmast läbimärg mantel ning kõrged mantlihõlmad olid näo ette tõmmatud nii, et tema ilmet polnudki võimalik näha. Ta sisenes, astus kaks enesekindlat sammu sissepoole ja peatus siis, justkui midagi otsides. Uks tema taga sulgus vaikse kõpsuga. Noor poodnik vaatas üles ja naeratas harjumusest, tundes hilise kliendi üle siirast rõõmu.

„Tere! Kuidas ma saan teid aidata?” Tütarlapse hääl oli meeldiv ja selge. Ta tervitas klienti automaatselt harjumusest ning alles siis tuli talle meelde, et pood oli suletud. Igas mõttes suletud.

„See on minu viimane ülesanne,” vastas madal emotsioonitu hääl kapuutsi alt:”ma olen väsinud ja sa saad mind aidata küll, jah.”

Hääle järgi ei tundunud hiline külaline sugugi nii väsinud, pigem oli ta hääl mõtlik ja kaugusesse suunatud,  väljendades justkui kaugeid raskeid mõtteid. Küll aga väljendas tulija hoiak väsimust, see kõneles pikast teekonnast, mis lõpuks viimaks jõudis. Selles oli midagi tuttavlikku… see oli justkui üllas ärateenitud väsimus. Tuttav. Sarnane poodniku omaga. Mingil moel tundis tüdruk selle kohe ära. Külalise hääles, või selle kõlas, oli midagi veidrat, aga tüdruk ei mõistnud, mis täpselt teda selles häiris.

Aga võõrast ei õhkunud ärrituvust või agressiivsust nagu seda osade külastajate puhul kohe tunda võis. Ta ei tekitanud hirmu. Pigem, arvestades asjaolusid, huvi. Aga uks oli ju lukus?

„Eee, aga kuidas te…”

Ta ei jõudnudki oma küsimusega lõpule, võõras pööras oma pilgu poodnikule, viskas kapuutsi peast ning paljastas paksud kergelt lokkis, täiesti süsimustad juuksed. Poodnik vaatas külalisele otsa ja tardus, ilmselgelt ehmunud. Võõras jälgis vaikuses tema reaktsiooni. Vesi tilkus vihmamantlilt põrandale.

Möödusid mõned hetked ja siis lahtus pinge ning poodniku üllatus kadus ilma mingi nähtava või kuuldava põhjuseta ning ta hingas kergendatult välja, justkui oleks ta milleski otsusele jõudnud. Tema huultel mängles kerge naeratus, aga pilk oli tõsine ja tähelepanelik.

„Teate mis,” ütles poodnik aeglaselt, pead ühele poole kallutades: „ ma olen vist midagi sellist oodanud. Juba pikka aega.”

„Selles ma ei kahtlegi,” ütles külaline enesekindlalt, ka tema näol oli õrn naeratus :„vastasel juhul poleks ma siin. Minu nimi on Anix. Ma tulin siia, et rääkida oma lugu.”

***

Räägitakse, et universumis on teatud jõud. Jõud, mis on alati kõiges ja kõikjal olemas olnud. Sel võib olla erinevaid vorme ja erinevaid nimesid, see võib minna ja tulla, luua või hävitada, olla mõistetav või täiesti arusaamatu. Seda võib erinevatel aegadel eksisteerida või üldse mitte olemas olla, aga selle jõu olemus on alati muutumatu. See on Tasakaal.

Kui maailma Tasakaal on paigast ära, palub maailm ise abi, murrab kõigest läbi ning leiab need, kes mõistavad ja suudavad aidata.