Tales of Anix. Teine lugu: nimi

See oli kaua aega tagasi, juba väga kaua.

Ta ei tundnud midagi muud peale selle linna ja siiski, vaid selle kõige tumedamaid, mustemaid ja vaesemaid osi. Veelgi enam, ta ei teadnud, kes ta on ja kuidas ta siia sattus.

Lihtsalt ühel päeval avas ta oma silmad ja avastas enda ning tundmuse, et ta tunneb seda maailma. Ta nägi, kuulis ja tundis ennast ümbritsevat ruumi, kuid sel hetkel ei tekitanud see temas rõõmu, siis ei tundnud ta veel selliseid mõisteid nagu rõõm, mugavus või sõprus, kuid üsna pea sai talle selgeks, et ta erineb teistest.

Ta ärkas mingil tahkel pinnal, lõputu suure lainelise keerleva, peaaegu lõõgastava sinakas-rohelise massi lähedal. Oli see siis ärkamise põhjus või lihtsalt kaasnes sellega, aga tema ümber olid helid. Isegi pead pööramata märkas ta elavate kujude liikumist oma nägemisväljas. Nemad tegidki hääli, mis muutusid aeglaselt arusaamatust mürast, millekski eristatavaks ja arusaadavaks. Aga mingi undamine tema meeles ja kerge udu, mis kattis ta pilku, ei laskunud tal veel täielikult toimuvat mõista.

„Vaadake!” tegi üks neist olendeist valju häält, ajades teda veelgi enam segadusse. „See liigutab ja tegi silmad lahti!”

Inimesed. See sõna tuli kuskilt tema olemuse sügavast sisemusest. Väikesed inimesed. Lapsed. Mingil põhjusel hakkas ta neid mõistma, aga midagi tundus olevat nii nagu ei peaks, valesti… nad paistsid vaenulikud ja ta ei mõistnud, miks. Ta mõistis, et tal on samasugune, või vähemalt väga sarnane, struktuur. Ta tunnetas oma jalgu ja käsi ning püüdis tõusta samasugusesse püstisesse asendisse nagu väikesed inimesed tema ümber. Esimene kramplik-kohmakas katse ebaõnnestus ja ta naases vertikaalsesse asendisse. Tundus, et käed ja jalad ei allunud käskudele.

Jällegi hakkasid lapsed karjuma.

„See liigutab!”

„Elus artefakt! Vaadake, vaadake!”

Neid oli… mitu. Tundus, et viis. Ta mõistis, et arvu saab kokku lugeda. Ta libistas oma käe üle pinna, kus ta lamas, aga väikeseid ümmargusi kivikesi oli liiga palju, et neid kokku lugeda. Teadvus oli hakanud selginema, ainult silmade ees väreles veel miski, maailm muutus selgemaks ja selgemaks. Samal ajal tundis ta… lõhna. Mere lõhna. Jah, see laineline mass oli meri. Ta tundis ka teist survet oma keha küljel. Need olid lapsed, kes olid kuskilt leidnud oksi ja üks neist torkis sellega tema külge. Ta vaatas neid ja ei mõistnud, miks ei näinud nad teda kui ühena omade seast ega teadnud ka, mida edasi teha.

Võib olla oli erinevus selles, et tema lamas, aga nemad seisid püsti?

Keegi torkas ta jalga ja kargas eemale, nad kõik kargasid, elevil. Nad ütlesid teineteisele midagi. Korraga mõtles ta, talle tundus, et mingi erinevus on veel, aga selle olemus pääses ta käest plehku.

„Vau, vaata!”

Nüüd tegid nad kõik tema ümber kummalisi liigutusi ja torkisid teda okstega, aga ta ei tundnud peaaegu mitte midagi. Soov mõista nende erinevust, kontrollida oma hüpoteesi, pani ta taas kord vertikaalset asendit järele proovima. Seekord see õnnestus, aga kuidagi kiirelt, ootamatult ja ta värises oma jalgadel. Lapsed, kes olid hirmust ja üllatusest taganenud, jäid vaikseks.

Ta vaatas neid. Ehk muutub nüüd midagi? Äkki võtavad nad ta nüüd omaks? Aga midagi ei muutunud. Juba peaaegu täiesti selge meelega nägi ja tundis ta nende silmade peegelduses oma enda erisust. Nende viha ja vastumeelsust, mis nüüd segunes hirmuga. Aga miks?…

Siis lendas esimene kivike ja tabas teda rindu ning ta mõistis, et temagi kardab. Justkui ta hirmu ära tundes hakkasid kivid tema poole tihemini lendama. Siis pani ta jooksu. Alguses kohmakalt, komistades. Ennast peita, seda viha mitte tunda, see oli kõik, mis ta tahtis.

„Püüdke ta kinni!”

„Ärge laske tal plehku pista!”

„Jah, see on artefakti-tüdruk!”

„Paljas! Paljas!”

„Kes peale pihta saab, saab kommi!”

Karjed ja kivid lendasid ja ta jooksis, teadmata kuhu või miks.

Sellest ajast peale, sai sellest nende peamine meelelahutus. Tema leidmine. Ta pidi jooksma, ilma teed jälgimata, mööda randa ja linna rannaäärset osa, mööda kalalettidest ja töökodadest, läbi suure massi ükskõiksete või hirmunud inimeste, ta peitis end kitsas kohas majade vahel, haisvate puidust kalakastide taga.

Nad otsisid teda ja leidsid ta. Mõnikord ei leidnud ka. Tuli välja, et ta suudab joosta veel kiiremini ja kaugemale, nii et „mäng” ei saanud kunagi otsa. Vahest juhtus, et mõni suur mees, täiskasvanu, krabas tal käest või õlast kinni ja küsis, miks ta jookseb, kuid lasi siis hämmeldunult lahti, lastes „mängul” jätkuda. Nemad kutsusid seda mänguks, ta kuulis neid, aga ei mõistnud. Mingil põhjusel tundus talle, et mäng peaks olema midagi, mis on kõigi jaoks lõbus, mitte see kui teised püüavad sind mulla ja kividega loopida, enne kui sa ära jooksed. Mõnikord ta ei jooksnud. Oli päevi, kui liikumine oli millegipärast raske. Ta istus, peitis oma näo põlvedesse ja peitis ennast oma käte taha, kuni neil igav hakkas.

Alguses, mõistes, et kõik kannavad mingeid riidetükke, mis keha katavad, leidis ta riidetüki ka endale, mähkides end määrdunud, kellegi ära visatud pruuni jäika kangasse. Hiljem nägi ta, et sellises kangas kannavad inimesed asju. Ükskord, pärast vihma, märkas ta loigus oma peegelpilti ja mõistis, et ta oli inimestest erinev. Ta oli nagu nemad, jah, aga ta märkas sarnasust ka nendega, keda inimesed tänavatel nimetasid „robotiteks” või kutsusid mõistmatu sõnaga „rämpsuks.” Rämps oli laotunud korrapärastes rauahunnikutes peaaegu igasse nurka. Robotid olid erineva kuju ja suurusega, aga kõik punakalt mustad. Väsinud. Mõned liikusid ja tegid inimeste jaoks midagi, aga enamik kuulusid „rämpsu” kategooriasse. Robotid ei olnud sama värvi kui inimesed, nad ei rääkinud, ei suheldud teineteisega ja nad ei näinud välja sama… terviklikud kui inimesed. Nad olid tehtud erinevatest osadest nagu ilmselt temagi. Siis nägi ta veeloigu peegelduses peaaegu valget nahka, parema sõna puudumisel võttis ta inimeste keha katva termini nimetuse, mida ta kuskilt teadis ja kasutas seda, mööda tema keha olid sümmeetriliselt tõmmatud peened praod kohtades, seal, kus paistsid olevad tema ühenduskohad. Nii et, kes ta siis oli? Robot või inimene? Lõppude lõpuks nägi ta välja nagu inimene, ainult veidi erinev, aga tal olid silmad, juuksed, kõrvad, nina. Isegi suu, mis mingil põhjusel ei suutnud tuua kuuldavale samasuguseid helisid kui inimeste oma kui ta oma huuli liigutas. Vastasel juhul oleks ta öelnud lastele, kes teda taga ajasid ja kõigile enda ümber, et ta pole samasugune kui too kasutu „rämps” või vaevu liigutavad robotid.

Inimesed panid teatud ajavahemikega midagi suhu ja siis liigutasid suud. Nii et inimesed toitusid ja said sellest energiat. Ta mõistis umbmääraselt selle protsessi olemust, kuid sai aru, et tema vajab väga harva toitu. Ainult mõnikord leidis ta midagi, mille inimesed olid millegipärast ära visanud ja mis tundus söödav ning neelas selle alla, aga nagu temagi väsisid inimesed kui pimedaks läks ning peaaegu et kadusid tänavatelt. Päeval, pimeda aja väsimusest taastudes tundis ta vajadust liikuda, minna välja pimedatest kohtadest ja ronida varjupaikadest valguse kätte. Sellistel hetkedel leiti ta tavaliselt ülesse.

Ta harjus sellega, täpsemalt, kuna ta teistsugust elu ei tundnudki, võttis ta sellise eluviisi loomulikult omaks. Nemad olid inimesed, tema oli tundmatu. Ta ei lugenud kokku, mitu valguse ja pimeduse vahetust nõnda möödus.

Kuni ühel päeval juhtus midagi kummalist, mitte just inimestega. Midagi head juhtus, mis muutis ta elu. Või õigemini, mis oli tema elu algus?


See juhtus kui ta oli mähitud oma kaitsvasse kotti, tänaval majade vahel. Kahe pimeduse ja valguse muutumise jooksul ei olnud nad teda suutnud leida, nii hästi oli ta õppinud seda pimedust tundma, maha jäetud maailma majade vahel. Oli üks nendest päevadest, kui oli raske liikuda ja tal polnud olnud aega, et sundida oma keha varjupaigast lahkuma. Tal polnud soovi ega jõudu põgeneda.

Teda nähes, või õigemini tema jalgu ja pead, mis paistsid kahe kleepuva puidust kasti vahel, ei teinud inimesed esmalt midagi uut või ootamatut.

„Seal ta on!” karjus üks, kõige väiksem, aga see tähendas ka tavaliselt, et kõige valjem. Teades, mis järgmiseks juhtub, peitis ta pea omale sülle ning varjas seda kätega.

„Ta ei pane jooksu, pommitage!”

Ühel päeval kui tal polnud teisi põgenemisviise jooksis ta läbi nende väikese hulga ning lükkas mõned neist pikali. Sellest ajast peale ei tulnud nad mingil põhjusel lähemale.

Ta tundis paari lööki – esimesed kivid tabasid tuhmi heliga tema keha, jättes endast maha ei midagi muud kui vaid värske mustusekihi. Nad nihelesid ja tegid palju elevil häälitsusi, nad sihtisid teha pead ja keegi sai isegi pihta, kui läbi kokkusurutud põlvede ja käte, märkas ta, kuidas midagi hägust ja pruuni, lendas temast mööda, poiste poole. Mingil põhjusel visked peatusid. Nagu ka lärm. Kuid siis kõlas uus hääl. samuti lapselik, vali ja hirmuäratav.

„Lõpetage! Mida te teete?! Ta on ju täiesti kaitsetu!”

Ta tõstis ettevaatlikult oma pea ja nägi tüdrukut, välja sirutatud, seistes tema ja poiste vahel.

„Kao ära! See on meie saak!” ütles kõige pikem neist, rusikat vibutades. Mitu teist asusid teda kohe toetama.

„Vaadake, Hannah kaitseb robotit!”

„Tõmba uttu!”

Tüdruk ei tõmbunud eemale ja hirmuäratavate küttide ülbus kadus ning nende „saak” vaatas kõike ise midagi mõistmata pealt.

„Jah, Kaduge ära! Teie haledad ussikesed oskate ainult kaitsetuid kiusata!  Te pole mingid õiged mehed, Kaduge minema või ma kutsun oma õe!”

Vihane sõndevalang avaldas ilmselgelt mõju, kas mõistmatute sõnade tõttu või siis avaldas mõju ähvardus kedagi kutsuda, aga õnnetute „küttide” innukus hakkas raugema. Mõned neist tõstsid isegi käed ja puudutasid oma näol kohti, kus millegipärast nahk tumedamaks oli muutunud. Solvunult, aga millegipärast ka hirmunult, taganesid nad.

„Seda Sa veel kahetsed, Hannah!”

„Me tuleme tagasi!”

Tüdruk trampis ainult jalaga vastu maad ja see tundus olevat viimane piisk kambakese püsivuses, nad keerasid ringi ja kiirustasid tänavalt välja. Tüdruk lasi käed alla ja pomises midagi, mis kõlas nagu „ussid” ning pöördus ebaõnnestunud jahi ohvri poole. Ta korjas maast üles volditud pruuni kleidi, kükitas temast poole meetri kaugusele ja ütles kaastundlikult: „Vaeseke, kuidas sul läheb? Ära karda, nad ei tule tagasi, nad oskavad ainult kiidelda.”

Vastust muidugi ei tulnud. Hämmastaval kombel ei näinud ta selle tüdruku pilgus, kes tema kõrval kükitas, põrmugi seda, mida ta oli harjunud teistes inimestes nägema. See paistis olema esimene inimene, kes ta omaks võttis. Tal polnud aimugi, kuidas seda teha, aga esimest korda tahtis ta kuidagi tüdruku sõnadele reageerida.

„Ja kuidas Sa nii mustaks said?” küsis väike tüdruk murelikult. „Kas Sul nimi on? Mis Su nimi on?”

Tema sees käis mingi klõps. Nimi. Jah. Just nii nagu kõigil objektidel tema ümber oli nimi, inimestel olid nimed, mille järgi neid eristatakse ja millega nad teineteist kutsuvad. Ta oli seda mõistnud jälgides ja kuulates. Aga kas tal peaks nimi olema? Lõppude lõpuks pole ta ju inimene. Kuid tema käest oli midagi otse küsitud ja mõistmatul kombel oli ta peas mõte. Võõrad sõnad välgatasid ta meeles.

Kõnefunktsioon on aktiveeritud.”

Pärast seda avanes ta suu esimest korda, millekski muuks, kui selleks, et midagi suhu pista.

Ma… ma ei tea…”

Suurest üllatusest, taganes ta seinale veel lähemale, surudes end kivisse. Tüdruk, kes ilmselt pidas seda hirmuks, võttis tal käest.

„Pole hullu! Ema mõtleb midagi välja. Ta on hea, armastab meid ja hoolitseb meie eest. Oi, kui külm käsi Sul on!”

Tüdruk tõusis otsustuskindalt püsti ja tõmbas teda endaga kaasa.

„Lähme nüüd! Sa pead pesema ja sööma! Ema tuleb varsti töölt koju!”

„Hä-sti,” vastas ta aeglaselt, justkui seda sõna maitsta püüdes ja tõusis tüdruku järel püsti.

„Just nii. Oi, ma unustasin,” ta pöördus kõndides:„Minu nimi on Hannah ja ma olen kümne aastane. Sa oled umbes sama vana, eks?”

„Hannah… Ma ei tea,” sõnade hääldamine muutus lihtsamaks, ta järgnes kuulekalt tüdrukule, hoides kõvasti tema käest kinni.

„Selge. Vaeseke. Pole hullu, me ajame kõik korda.”

Nad liikusid majade vahel, mõnest üksikust üllatunud möödujast mööda, valguse kätte. Nad läksid, või õigemini Hannah läks ning tema järgnes, paika, mida ta kunagi varem näinud polnud, kõrgete majade vahele, suurel rahvast täis tänaval. Hannah ignoreeris rahvamassi ja ületas teed. Tema poleks kunagi julgenud seda teha. Siin oli liiga palju inimesi! Jah, ja milleks üldse oleks ta seda tegema pidanud? Üle tee paistsid majad olema erksamad ja puhtamad, siin ei olnud peaaegu üldse kala lõhna tunda. Nad kõndisid läbi tänavate 200 sammu ning peatusid ühe maja ees, tüdruk lükkas kriuksuva ukse lahti ning tõmbas oma külalise enda järel sisse.

Esimest korda astus ta üle inimeste elupaiga läve, aga talle ei antud aega ringi vaadata ega sellega harjuda. Ta nägi ainult helehalle kivist seinu oma pilgu ees vilksamas. Tüdruk viis ta jalamaid mööda kitsast koridori väiksesse pimedasse tuppa, kus oli mingi suur rauast mahuti. See oli nii suur, et sinna sisse oleks terve täiskasvanu ära mahtunud. Seinal olid mõned torud.

Hannah juhatas ta rauast anuma juure, pöördus ukse poole ja karjus:„Mi, ma tõin ta siia!”

Siis pöördus ta tagasi oma külalise poole: „See on vann. Võta oma kott seljast ära ja roni sisse.”

Oli ülimalt keeruline aru saada, mis toimus, aga miski ütles talle, et seda tüdrukut tasub usaldada. Nii et kui ta oli hetke seisnud sidus ta oma koti otsad, mis ta rinda katsid, lahti ja ronis üle ääre ning pöördus taas ukse poole, oodates midagi uut, mõistavatut ja tema tavapärast elustiili muutvat.

Ukseavas seisis nüüd juba kaks tüdrukut. Kui neil poleks olnud erinevaid riideid, oleks ta neid peaaegu identseteks pidanud. Nad vaatasid teda vaikides. Hannah, oma suurte pruunide silmadega, mille ette oli paar juuksesalku libisenud, tema suu pisut lahti ja teine, kelle pea oli mõtlikult ühele küljele kallutatud, nii et heledamad paksud juuksed lahtiselt rippusid. Ta oli päris palju pikem kui Hannah ja tema kleit oli peaaegu samasugune, ainult, et sellel olid mingid värvilised pildid. Ta silmad paistsid väga lahked ja tema suul mängles kerge naeratus.

„Vau,” pomises Hannah imetlusega hääles.

„Jah,” nõustus teine. Tema hääl tundus mahedam ja pehmem;„kas sa tutvustad meid, Hannah?”

„Ta ei tea oma nime ega mäleta midagi. Poisid tegid talle väga haiget. Pikka aega,” vastas Hannah tõsiselt kulmu kortsutades.

„Selge,” ütles teine, justkui oleks see talle kogu tarviliku info andnud:„Ma toon kuuma vett.”

Artefakt. Tundmatu miski inimeste ja katkiste robotite maailmas, esimest korda oma siia maailma ilmumisest saati, seisis ta sirgelt ega peitnud end inimeste eest. Ta mäletas esimest päeva rannas, hirmu ja soovi peitu pugeda. Nüüd enam millegipärast hirmu ei olnud. Tundus, et kõik on nii nagu peab.


„Ema.”

Naine, kes oli just majja sisenenud ladus toiduained oma kotist köögilauale, ta vaatas tütart, kes sisse astus, sooja naeratusega. Niipea kui ta Hannah tõsist täiskasvanulikku tooni kuulis, teadis ta kohe, et teda ootab üllatus. Tüdrukud plaanitsesid midagi. Hannah oli alati, sellest ajast saadik kui ta oskas teha enam-vähem tähendusrikkaid häälitsusi, üllatunud oma ema mõistlikkuse ja enesekindlusega. Just nagu Nanami, kes oli aasta noorem, polnud ta sugugi lapseliku hoiakuga. Naisel, kes oli juba viis aastat üksikema olnud, polnud aimugi, kuidas ta tütred selliseks olid kasvanud. Ta oleks nad vabalt võinud üksi jätta ning midagi hullu poleks juhtunud. Tõenäoliselt…

„Jah, kallis?”

Kahe erakordse lapse ema Marissa asetas maha hunniku rohtu, mis ta just äsja kotist välja oli võtnud ja vaatas Hannah’le otsa, näitamaks, et ta oli valmis kuulama.

„Meil on sulle üllatus.”

„Tõesti?”

„Jah, ainult, et ära käitu üllatunult, sest see võib teda hirmutada. Mi, vii ta sinna.”

„Võib või? Keda võib…?”

Tal polnud enam mõtet oma küsimust lõpetada, sest kui ta tuppa sisenes oli seal veel koos Nanamiga…

„Oh, langenud linnade nimel…” pomises naine.

„Ema!”

Ei, ta eksis, seda ta nüüd küll oodata ei olnud osanud.

„Ei, ma… ma pole sugugi nii üllatunud,” parandas Marissa ennast ja raputas pead, et usutavam tunduda.

Jah, ta oli muidugi kuulnud linnas kuulujutte sellest.. robotist. Üks nendest seletamatutest antiiksetest artefaktidest, mida aeg ajalt näiteks varemetest või teistest mahajäetud paikadest leitakse või mida meri kaldale uhub.

„Me juba pesime ta puhtaks, aga meil polnud aega talle süüa anda,” seletas Nanami.

Oli üks nendest hetkedest kui Marissa ei teadnud, mida oma lastele vastata. Ta pidi tunnistama, et selliseid hetki tuli järjest rohkem ette. Tüdrukud tundusid juba targemad kui mõned täiskasvanud. Kindlasti targemad kui mõned ta kolleegid turul. Aga miks, antiiksete linnade nimel, pidasid nad seda robotit, olgu ta kuitahes ebaharilik, inimeseks?

„Ja mida see… mida ta siis sööb?” küsis Marissa, lihtsalt selleks, et piinlikku vaikust, mis paistis näitavat tema ebapädevust vanemana, täita.

Ta vaatas ootamatule külalisele otsa. See vaatas talle silmi pilgutamata vastu. Kui tema tütarde äraootavad pilgud olid tõsised, siis need suured lillad silmad olid täis küsimusi, mis oli segatud natukese… täiesti inimliku huviga. Isegi seda mõistmata oli ta emana juba otsuse vastu võtnud.

„Mida siis?”

Nanami ja Hannah vaatasid segaduses üksteist ja pöördusid siis kohe Anixi poole.

Marissa, kes hakkas oma üllatusest kõige toimuva üle kergelt toibuma, võis nüüd lõpuks oma külalise peale mõelda. See inimlike silmadega tundmatu tehnikaime oli tüdrukutest natuke pikem, välimuselt võinuks ta olla kümne või üheteistkümne aastane. Tema juuksed turritasid pärast põhjalikku pesemist pisut, kuid olid täiesti selgelt mustad õlgadeni ulatuvad inimjuuksed.

Tüdrukud olid riietanud ta halli t-särki ja musta voltidega seelikusse, tundus, et Hannah omasse. Füüsiliselt nägi ta välja täpselt nagu inimene, ainult tema nahk… või kattekiht… oli peaaegu täiesti valge ning kätel ja jalgadel olid peened avaused ning pisut tumedamad sümmeetrilised jooned. Tema väikeses ilusas näos , mis oli kehast vaid pisut soojema tooniga, olid pisike nina ja kokkusurutud huuled.

„Kõike,” vastas tüdruk, vaiksel, kuid elaval inimlikul häälel.

„Kohe kõike või? Lusika sööd ka ära?” naeratas Marissa. Silmanurgast märkas ta, et tüdrukud lõdvestusid. Ta mõistis, et nad olid kartnud, et ta viskab nende külalise välja.

„Ma ei tea…?” vastas nende ülekuulatav tüdruk, kes polnud tüdruk ebakindlalt, justkui ta poleks päris kindel, kas see on ikka õige vastus.

„See oli nali, lapsuke,” vastas Marissa kahtlevalt, kuid naeratas julgustavalt ja noogutas laua poole:„Istu. Soendame eilse hautise üles. Mis Su nimi on?”

Seekord oli Hannah see, kes vastas.

„Ta ei tea. Me tahtsime, et Sina talle nime paneksid kui ta ise vastu pole.”

Jällegi vaatasid kõik äraootavalt külalise poole.

„Ma tahan nime,” vastas ta aeglaselt, kogu tähelepanu pärast, mis talle osaks sai, põrmugi piinlikust tundmata.

„Olgu,” vastas Marissa aeglaselt.

„Ja mis nime me siis tulle paneme. Tüdrukud?”

„Vaata, ema.”

Tüdrukud istusid juba kolmekesi seina ääres pingil, väikse puusr laua ääres ja kutsusid teda. Nanami oli nende külalise särgikäise üles sikutanud.

„Tal on siin numbrid ja tähed, aga mingi õige nimi see küll pole.”

Marissa tuli pliidi juurest, kus ta oli ettevalmistustega alustanud,  lugedes nende külalise valvsa pilgu alt tema käe pealt tähti. „A”, „en”, „I”,  Iks” kolm?”

„Jah,” Hannah noogutas mõtlikult ja kortsutas kulmu: „See on vist tema number.”

Hannah, ära räägi nii,” ütles Nanami tõsiselt. „Ta on peaaegu sama palju inimene kui meie. Nii et me ei kutsu teda numbri järgi.”

Marissat hämmastas tütre enesekindlus, musta kirja ANI-X3 vaadates, tekkis tal aga mõte.

„Vastupidi, kasutame seda ära ja teeme tema numbrist nime. Nii kustutame numbri justkui ära ära. Mis te arvate?”

„Kuidas me seda muudame?” küsis Hannah kiiresti.

„Ja kas see üldse meeldib talle?” lisas Nanami.

Külaline kuulas ning jälgis toimuvat, ta istus nihelemata pingil ning noogutas siis vaikselt.

„Siis on kõik lihtne,” ütles ema naeratades:„Paneme kaks osa kokku ja eemaldame numbri. Nende sõnadega tõi ta kaks nimetissõrme kokku, surudes ühte peopesasse lusika ja lõpetas: „Anix.”

Ta pööras oma tähelepanu kastrulis podisevale hautisele tagasi ja jättis lapsed oma pakkumise üle mõtlema. Ise aga mõtles ta naeratades: „Tundub, et nüüd on mul kolm erakordselt last.”

Siis kuulis ta selja tagant meeldivat lapselikku häält: „Mulle… meeldib.”